Räpina Rahvalehe ja Räpina noorteveebi koostöös jõuab taaskord lugejani värske intervjuu tööka, toreda, vahva ja positiivse noore inimese Kristi Vainoga.
Veriora noorsootöötaja Mirjam Ojasaar vestles Kristiga, et ka Rahvalehe lugeja võiks ühe tegusa noore argipäeva ja mõtetesse pilgu heita. Kristi Vaino on väga töökas noor inimene, kes teenis endale ise taskuraha juba põhikoolis. Ta on lõbus, heatahtlik ja muhe neiu, kellega kohtumine teeb alati tuju heaks.
Mirjam Ojasaar: Kristi, palun tutvusta ennast lugejale – kes Sa oled ja kust Sa tuled?
Kristi Vaino: Minu nimi on Kristi Vaino, olen 21 aastat vana. Olen pärit ning elan ka praegu Viluste külas Räpina vallas. Kooliajal olen elanud ka kodust eemal, praegu viibin kooliajal rohkem Tartus.
M.O.: Missugune on olnud Sinu haridustee tänaseni ning mida plaanid edasi teha?
K. Vaino: Kooliteed alustasin Viluste Põhikoolis. Pärast põhikooli lõpetamist suundusin õppima Põlva Gümnaasiumisse. Praegu õpin Tartu Ülikoolis kehalise kasvatuse ja spordi õppekaval. Kevadel lõpetasin teise kursuse ning ees seisab veel üks aasta bakalaureusekraadi kättesaamiseni. Pärast bakalaureuseõpingute lõpetamist on plaanis taotleda 5. taseme käsipalli treeneri paberid ning arvatavasti asuda erialasele tööle. Paralleelselt plaanin ette võtta ka magistriõpingud samal õppekaval ning saada kehalise kasvatuse õpetajaks.
M.O.: Armastad väga sporti. Räägi lähemalt millega tegeled.
K. Vaino: Spordi juurde jõudsin teises klassis, kui üks sõbranna kutsus mind korvpalli treeningutele. Sinna jäingi käima kuni põhikooli lõpuni. Tänu treeningutele arenesid kõik mu kehalised võimed: kiirus, vastupidavus, koordinatsioon jne. Kui ma varasemalt kooli spordivõistlustel ei esindanud, siis hakkasin pärast treeningutel osalemist ka sellest osa saama: erinevad jooksuvõistlused, kergejõustiku võistlused jms. Olen väga õnnelik, et tänu korvpallile suutsin varakult ära otsustada, mida edasi teha tahan, ning olen sihikindlalt selle poole ka liikunud.
Pärast põhikooli lõpetamist jäi korvpalliga tegelemine tagaplaanile, kuna Põlvas ei olnud korvpallitrenni ja muid variante tol ajal kahjuks ei olnud. Vilustesse treeningutele jõudmine oli ajaliselt keeruline, ainult vahel harva sain osaleda.
Pärast seda hakkasin mõtlema, kuidas sportimisega jätkata ning avastasin enda jaoks käsipalli – Põlvas väga populaarne spordiala. Läksingi siis sealse grupi tüdrukutega koos treeningule ning kuna pallimängu taust oli all, siis uue ala omandamine tuli lihtsamalt ja läks üpris edukalt. Pärast gümnaasiumi läks treeninggrupp laiali ning käsipalliga edasi tegelemine jäi korraks ära. Pool aastat hiljem oli mul aga endiselt soov mängida ning õnnestus saada Harjumaa klubi HC Kehra neidude võistkonda. Selles naiskonnas olen ka praegu.
Pärast käsipalliga alustamist, aasta hiljem, alustasin tegevust ka käsipalli kohtunikuna. Olin nii lauakohtunik kui ka nooremate vanusegruppide platsikohtunik. Siiani püüan abiks olla erinevatel võistlustel, kui see on võimalik.
M. O.: Mis on Sinu hobid, millega tegeled vabal ajal?
K. Vaino: Lisaks vabal ajal sportimisele ja liikumisele meeldib mulle teha tööd, veeta aega sõprade ja perega, reisida, avastada autoga trippides Eestimaad, vaadata filme ja muud huvitavat. Kuna hiljuti võtsin endale koera, väikese Yorkshire’i terjeri, kelle nimeks sai Sammy, siis palju mu vabast ajast kulub temaga tegelemisele.
M. O.: Mis on Sinu jaoks kõige suurem tunnustus?
K. Vaino: Arvan, et kõige suuremaks tunnustuseks võin lugeda käsipallis gümnaasiumi ajal võistkondlikult saadud Eesti meistritiitleid, mida on lausa mitu. Samuti on mind tunnustatud hea õppeedukuse eest, mis on tegemistele indu juurde andnud.
M. O.: Mis on Sinu lemmiktoit?
K. Vaino: Otseselt lemmiktoitu mul pole, aga meeldivad erinevad pastaroad. Üritan ka ise kokates aeg-ajalt uusi retsepte otsida ja teha proovida.
M. O.: Mis on olnud naljakaim seik Sinu elus?
K. Vaino: Väga raske on midagi konkreetset meenutada. Juhuseid on elus palju olnud, aga üks selline mitte just niivõrd naljakas, aga põnev, seik tuleb meelde küll. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi (olin vist 16-aastane), olin ostnud uue telefoni, mille jaoks kogusin ise raha. See oli umbes kuu aega vana ja mul õnnestus see viljapõllu sisse hääletu seadistusega ära kaotada. Tunne oli hirmus ja pisar lausa silmas, et kuidas küll nii juhtuda sai ning üles leida on seda siit ju võimatu. Siis aga tõttasid sõbrad appi ja hakkasime koos põhjalikult vilja uudistama. Tõesti, suurel imekombel leiti mu telefon üles, kuigi see oli nagu nõela otsimine heinakuhjast. Tagantjärele on küll naljakas mõelda, et kuidas saab ise nii hooletu olla.
M. O.: Kes on Sinu eeskuju, kes on Sinu elus oluline?
K. Vaino: Ühtegi nimelist isikut ei oska ma eeskujuks tuua, aga olen alati vaadanud imetlusega neid inimesi, kes jõuavad elus kaugele ja saavutavad midagi. Neid inimesi vaadates tekib ka endal tahtmine ja soov saada paremaks, saavutada midagi ja olla edukas.
M. O.: Soovita oma kogemuste pagasist midagi ka lugejale, ütle mõni julgustav sõna või mõte.
K. Vaino: Olen alati elanud põhimõtte järgi, et kõik, mida ma teen, teen ma endale. Samuti üks soovitus lugejatele, just noortele: tehke palju, seadke eesmärke ning püüdke neid saavutada. Ärge jätke oma tegemisi pooleli. Kui midagi ka ei õnnestu, saab alati uuesti proovida. Unistada tuleb suurelt, siis need unistused ka täituvad.
(Fotol Kristi Vaino. Foto erakogust)