Kuula, mis noor kõneleb!
Räpina Rahvalehe veergudel on ilmunud uus „Kuula, mis noor kõneleb“ intervjuu. Räpina valla noorsootöötaja Kristel Zovo intervjueeris Räpina juurtega noormeest, kes on tagasihoidlik, kuid suure töötahte ja eesmärkidega armas ning siiras nooruk. Saame tuttavaks – Thomas John Gray!
Kristel Zovo: Thomas, palun tutvusta ennast.
Thomas John Gray: Minu nimi on Thomas John Gray, olen 19-aastane. Vere poolest olen enamasti eestlane, aga mul on ka šoti ja inglise verd sees. Sündisin huvitaval kombel Hispaanias – minu ema ja isa kohtusid seal. Aga ma tunnen ennast kõige rohkem eestlasena.
Z: Kus koolis sa käisid ja kuhu edasi suundusid?
J. Gray: Algselt õppisin Hispaania koolides, viimane kool Hispaanias oli Instituto Municipal De Manilva. Varem käisime suviti alati Eestis ja see tundus olevat õige kodukoht ning 2017. aastal, kui olin 14-15-aastane, kolisingi Räpinasse. Praegu õpin Heino Elleri Muusikakoolis – väga tore kool ja mulle isiklikult meeldib.
Z: Kuidas kodukoha tegemistel silma peal hoiad? Mis sulle meeldib oma koduvalla juures kõige rohkem ja mida annaks paremini teha või muuta?
J. Gray: Ma ei oska sellele vastata, kuna ma ei ole enam kaua Räpinas elanud. Ma olen vahepeal Räpina lähedal oma kodus külas käinud ja mulle tohutult meeldib see loodus, mis ümbritseb Räpinat ning hirmsasti tahaks, et seda hoitaks. Eestlased on metsausku metsarahvas, seega me võiksime seda maad hoida. Minu arust, kui mets kaob, siis kaob ka meie rahvus.
Mida annaks paremini teha olekski ehk see, et hoolitseksime natukene rohkem iseenda ja oma naabrite eest. Mul on selline tunne, et mitte ainult Räpinas, vaid üleüldiselt terves maailmas on ühiskonna probleemiks see, et kõik on liiga omaette. Aga tegelikult võiksid inimesed olla rohkem koos – hoolitseda oma naabrite eest, eriti praegusel raskel ajal. See ei nõua suurt pingutust, et vaadata ja hoolitseda enda inimeste eest.
Z: Mis sulle esimese asjana pähe tuleb seoses Räpinaga ja miks just see?
J. Gray: Mul tuleb esimese asjana kodu ette – missugune see talu ja seda ümbritsev mets on. Mulle väga meeldib see loodus ja asjaolu, et Räpina on justkui väike. Ma tean, et hästi paljud noored tahavad, et siia tuleks McDonalds või kino, aga ma arvan, et nende jaoks on siiski suured linnad. Seda väikese linna tunnet võiks hoida ja ümbritsevat loodust säilitada. Kui ühel hetkel eladki sellises maailmas, kus ei ole enam metsa ja ongi ainult linnakeskkond, siis hakkab kohe metsaigatsus tulema. Räpina on ilus kodukoht ja seda väärtust võiks hoida.
Z: Millega sa vabal ajal tegeled? Kuidas sattusid muusika juurde?
J. Gray: Vaba aega on mul vähe, kuid ma mängin siis pilli ning kodus olles veedan aega vanemate ja koduloomadega – kassidega ja koeraga. Eks noore inimesena veedan aega ka oma sõpradega. Aga enamasti mängin siiski pilli ja mõtlen tulevastele projektidele, millega võiksin tegeleda.
Muusikaga oli esimene kokkupuude 4-aastasena, siis käisin esimest korda Võrumaa rahvapillilaagris. Muusika minus huvi selles vanuses siiski ei tekitanud. 7-aastasena hakkasin Hispaanias klassikalist kitarri õppima ja ka see mind väga ei kõnetanud. Õppisin seda umbes kaheksa aastat, aga terve see aeg, naljakas küll, tahtsin hoopis lõõtsa näppida. Kahjuks ei olnud Hispaanias lõõtspilli ega ka õpetajat. Aga samal suvel olles Võrumaa rahvapillilaagris sain natukene seda pilli õppida ja see oli väga tore. See on hästi tore laager ja kui natukenegi huvi on, siis soovitan seal osaleda.
Viis ja pool aastat tagasi kolisin Räpinasse ning siis alustasin Räpina Muusikakoolis Eesti lõõtspilli õppimist. Kahe aasta jooksul kadus taaskord huvi ära ja nii terveks aastaks. Tegelesin vahelduseks spordiga, kuigi ka see eriti ei õnnestunud. 2020. aastal osalesin taaskord Võrumaa rahvapillilaagris ja seal kohtusin hea sõbra ja kursusekaaslase Mihkel Sildojaga, kes suunas mind Mooste Rahvamuusikakooli. Võtsin ühendust direktor Krista Sildojaga, kes on üks olulisimaid inimesi minu elus. Nii Krista kui ka minu tolleaegne kitarriõpetaja Ott Kaasik sütitasid midagi minu sees nii, et mul tekkis huvi kitarrimängu ja pärimusmuusika vastu. Moostes oli ka rahvamuusika koolipoiste bänd, kellega käisime esinemas. Moostes õppisin aasta ning plaan oli algselt lõpetada ka Räpinas gümnaasium, kuid neli-viis päeva enne Elleri muusikakooli sisseastumiskatseid kirjutas mulle hea sõber ja uuris, kas ma lähen ka. Läksin sisseastumiskatsetele – see oli kõige stressirohkem periood minu elus. Imekombel sain muusikakooli sisse. Nüüdseks õpin Heino Elleri Muusikakoolis teisel kursusel. See on tore, et nüüd saan tegeleda sellega, mida armastan.
Z: Mis motiveerib sind muusikat tegema, millised on sinu unistused?
J. Gray: Eks muusika ise motiveerib, kuid vahepeal motivatsioon kaob ja sellele järgneb distsipliin. Hiljutine kogemus näitas mulle, et inimesed, kes on võib-olla kogenud rohkem kui mina, nende käest saan kullatüki. Ja sellised erakordsed kogemused, näiteks käisin just Viljandis etnometoodika kursusel, mis andis mulle nii palju uusi ideid. Korteris istumine ei aita mul motivatsiooni ja inspiratsiooni leida. Minu jaoks on oluline inimeste juures olemine ja uute inimestega tutvumine, sest see annab värskuse ja aitab motivatsioonilaksu saada.
Oma unistused olen osaliselt täitnud ja nii mõndagi ka juba saavutanud, millest ma Hispaanias ja Räpinas olles alles unistasin. Minu unistus oli saada õpetajaks, kelleks ma ka sain. See on tore töö ja mulle väga meeldib. Minu praeguseks unistuseks on see, et saaksin laval inimestele midagi edasi anda ja et ma ise naudiksin laval olemist – need kaks asja käivad käsikäes. Kui ma olen autopiloodil ja väga ei naudi seda, mis ma laval teen, siis kuidas inimesed saavad minuga suhestuda? Kaks unistust, mis esimesena pähe tulevad on need, et tahan aru saada rütmimuusikast ja jätsust (džässmuusikast) ning üht ansamblit teha, kus mu päriselt kaifin seda asja, mida ma teen. Võib öelda, et on selline passion-project, millega olen hakanud vaikselt tööd tegema.
Z: Kes on sinu eeskujud? On sul olnud võimalus nendega kohtuda?
J. Gray: Hetkel on minu kõige suuremad eeskujud Villu Talsi ja Tanel Sagrits, samuti Jalmar Vabarna. Villu Talsi on minu erialaõpetaja ning ta suudab mind inspireerida ja motiveerida. Ta õpetab nii hästi ja see on uskumatu, et olen olukorras, kus selline inimene on minu erialapedagoog. See on justkui unistuse täitumine. Ma hindan teda õpetajana ja inimesena väga kõrgelt.
Teine eeskuju on Tanel Sagrits, kes oli Villu Talsi õpilane. Taneli käest olen saanud häid ideid. Iga kord peale pikemat suhtlust ma tean, mille suunas peaksin ennast edasi arendama. Ma tean, et Villuga saan õppida neid asju, mida ma tahan ja Taneliga saan rääkida nii paljudest teemadest – alati õpin midagi uut. Väga palju tarkust on nendel inimestel!
Z: Milline on olnud suurim tunnustus sinu jaoks?
J. Gray: See on raske küsimus, sest ma ei taha väga kiita ennast ja öelda, et „vaata, see on ära teenitud tunnustus, ma olen töötanud nii kõvasti ja see on nüüd minu teenitud!“. Pigem mõtlen nii, et alati oleks võinud paremini teha, aga ma ei ütle ka seda, et siit või sealt oli midagi halvasti.
Võib-olla kõige suurim tunnustus oli see, kui ma alustasin Mooste Rahvamuusikakoolis ja üks juhendajatest tuli minu juurde, ütles: „Kuule, Biba, kui vähegi soovid, siis lihtsalt harjuta neid rütme, sest et ma näen sinus Jaan Jaagot, Jalmar Vabarnat või etnojuhendajat või kes iganes tahad olla! Kui sa vähegi jaksad, siis harjuta.“ Ja see oli minu jaoks hetk, kus ma mõtlesin – selline inimene tuli minu juurde ja kiitis.
Ühel hetkel, kui vaatasin oma kitarrimängust üht vana videot, siis mõtlesin, et olen võib-olla tõesti natukene arenenud, aga ma ei lase tollel avastamisel nö ennast ära rikkuda ja asju lihtsamalt võtta. Ma ei lõpeta harjutamist, ma pingutan, et areneda nii palju kui võimalik.
Inimesed on mind kiitnud küll, aga kui mind kiidab inimene, kelle vastu on mul suur austus, siis see on küll suur tunnustus.
Z: Milline on sinu senise elutee suurim õppetund? Ja kuidas sa selle enda kasuks keerasid või mida sellest õppisid?
J. Gray: Meil oli hiljuti Elleris Sandra Vabarna loeng ja ta ütles seal paar asja, mis pani mõtlema – kui on mingi idee ja tahta seda väga teha, siis pead selle lihtsalt ette võtma ja ise ära tegema. Eelmisel aastal tahtsin nii väga ansamblit teha. Aga ma lihtsalt ei teinud, sest ootasin, et keegi teine teeks pakkumise. Ma sain aru, et kui ise midagi tahta, siis pean selle ette võtma ja ära tegema, mitte ootama jääma. Pane kasvõi märkmikusse see päev kirja, millal oma mõtte teoks teed, sest muidu need mõtted ei realiseeru kunagi. Tollel õhtul kirjutasingi ühe inimesele ja küsisin, kas ta tahaks ansamblit teha. Varem vaatasin, kellel oleks aega minuga musitseerida, nüüd vaatan, kellega ma päriselt naudin koos muusika tegemist. See oli minu jaoks õppetund – ära jäta oma unistusi ja eesmärke tagaplaanile, sest muidu need ei realiseeru kunagi.
Z: Kes on sinu suurim toetaja ja suurim fänn, kes elab alati sinu tegemistele kaasa?
J. Gray: Minu ema ja tema mees on hästi armsad inimesed. Ükskõik kui halvasti ja nõmedalt ma olen vahepeal käitunud või mis on juhtunud – need inimesed on alati minu jaoks olemas olnud ja on tõesti väga toredad inimesed. Ja ma olen tohutult tänulik selle eest.
Z: Mõni tarkusetera noortele, kes püüavad oma unistusi ja eesmärke täita?
J. Gray: Eks kõik ajavad seda motivatsiooni taga, aga see on selline nõme asi, et see tuleb kähku ja kaob väga kiiresti. Motivatsioonile järgneb distsipliin ja sa pead lihtsalt pingutama läbi raskete aegade. Sellest läbi tulek näitab, kas oled valmis seda tohutut tööd tegema, et oma unistusi realiseerida. Motivatsioonile järgneb alati distsipliin! Ära jäta enda unistusi tagaplaanile ja kui sul tuleb mingi idee, mida sa väga tahaksid teha – pane see kirja ja tee ära!
Foto erakogust (Tom.jpg)
