Räpina Rahvalehe veergudel ja Noorteveebis on taas uus „Kuula, mis noor kõneleb“ intervjuu. Räpina valla noorsootöötaja Sille Rebane intervjueeris Mehikoorma noort neidu, kes on väga rõõmsameelne, sportlik ja ääretult suure südamega. Saame tuttavaks – Sirli Siret Sepping.
Sille Rebane: Sirli, palun tutvusta ennast – kes sa oled, kui vana sa oled, kust pärit oled?
Sirli Siret Sepping: Mina olen Sirli Siret Sepping, täiesti tavaline rõõmsameelne ning sõbralik 19-aastane neiu Mehikoormast.
S.R: Kus koolis sa õppisid ja kuhu edasi suundusid õppima?
S S. Sepping: Alustasin oma kooliteed Mehikoorma Põhikoolis, ühel hetkel liikusin edasi Räpina Ühisgümnaasiumisse, kus lõpetasin põhikooli. Peale põhikooli asusin õppima Ülenurme Gümnaasiumisse ning tänavu suvel lõpetasin Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi.
S.R: Millega sa vabal ajal tegeled? Missugused hobid sul on?
S S. Sepping: Viimased aasta aega olen suuresti jalgpalli mänginud, enne seda tegelesin pikalt tantsimisega. 2016. aasta alguses alustasin tantsimist Räpinas JJ-Street tantsukoolis, kus tantsisin hip-hoppi. Seal jõudsin tantsida 2019. aasta suve lõpuni kuni gümnaasiumitee viis mind mujale ning seejärel tegin tantsimisega aastase pausi. Hiljem alustasin tantsimist Solare tantsuklubis, kus tantsisin show- ja tänavatantsu ning selle tantsuklubi ridades jõudsin tantsida ühe aasta. Peale tantsimisega lõpetamist viis tee mind jalgpalliväljakule. Jalgpalli mängimisega alustasin 2021. aasta sügisel Tartu JK Tammekas ning sealt suundusin käesoleva aasta alguses edasi Tartu JK Welcosse. Olen kuulnud, et Räpinas on alanud naiste/neidude jalgpallitreeningud. Minu arust on see väga tore, sest noortele jalgpallihuvilistele neidudele on see super hea võimalus oma vaba aega veeta.
S.R: Lugejad ehk veel ei tea, aga praeguseks teenid sa aega Võru Kuperjanovi Jalaväepataljonis. Miks sa tahtsid kaitseväkke minna? Kas Kaitseliidu eriorganisatsiooni Kodutütred kuulumine andis sulle tõuke kaitseväkke astumiseks?
S S. Sepping: Vastab tõele, otsustasin ette võtta kaheksakuulise seikluse kaitseväes. Nimelt suundusin aega teenima käesoleva aasta 17. oktoobril. Kaitsevägi on minu elus olnud alati üks valikutest, kuhu edasi õppima suunduda ja nii otsustasingi minna aega teenima. Kindlasti andis aastaid Kaitseliidu eriorganisatsiooni Kodutütred kuulumine ja sealsetest tegevustest aktiivselt osa võtmine mulle kindlama ja julgema sammu oma eesmärkidele lähemale saada.
S.R: Mida tähendab sinu jaoks ajateenimine? Eesti riigi kaitsmine?
S S. Sepping: Ajateenimine tähendab minu jaoks suuresti mugavustsoonist välja astumist – varajast ärkamist ja jooksmist, metsas olles öösiti valves olemist, inimestega koos ühes ruumis külg-külje kõrval elamist ning sõltumist teistest. Kindlasti tähendab see olemasolevate teadmiste kinnistamist, mida olin õppinud kodutütrena ja ka uute omandamist. Eesti riik on minu kodumaa, siin asub minu kodu, seega olen valmis seda kaitsma ja aitama igati, et see püsima jääks.
S.R: Kõige ägedamad kogemused kaitseväest on veel kindlasti tulemas, aga mis on seni seal oldud aja kõige ägedam, meeldejäävaim kogemus?
S S. Sepping: Tõesti, pikk tee on veel käia, aga ma julgen öelda, et nende paari kuu jooksul olen kogenud oma rühma ja kompanii toetust. Oleme koos naernud, üksteise peale vihased ja kurjad olnud, aga lõppkokkuvõttes on nemad hetkel minu pere, kelle poole saan oma igapäevaste muredega pöörduda – üheskoos leiame alati ühtse lahenduse. Sellepärast ongi iga päev just nende inimeste seltsis veedetud aeg positiivseks kogemuseks.
S.R: Kuidas sa hoiad ennast kodukoha tegemistega kursis? Mis sulle meeldib oma koduvalla (Räpina valla) juures kõige rohkem ja mida annaks paremini teha või muuta?
S S. Sepping: Kodukoha tegemistega hoian end kursis sotsiaalmeedia ja vallalehe vahendusel ning vallas elavate tuttavate inimeste kaudu. Kõige rohkem meeldib mulle mu enda kodukoht. Siia on hea ja turvaline tulla linnakärast eemale vaikust nautima. Murekohtadeks näen bussiliiklust, mis on just Mehikoorma poole sõites üsna kehva. Aga eks see ongi väiksemale kohale olnud alati kitsaskohaks, samuti on selleks ka noorte vaba aja veetmise võimaluste vähesus.
S.R: Ütle mis tuleb sul esimese asjana pähe seoses Mehikoormaga ja miks just see?
S S. Sepping: Lämmijärv, sest iga kord kui keegi küsib minult, kus kohast ma pärit olen, tuleb vastuseks: „See on see koht kust seda head kala saab, jah?”.
S.R: Kui sa ei oleks hetkel kaitseväes, siis millega sa tegeleksid?
S S. Sepping: Ma arvan, et mängiksin jalgpalli oma koduklubis ja selle kõrvalt õpiksin Sisekaitseakadeemias politseiteenistust, Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd või Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehnikuks.
S.R: Millised on sinu unistused?
S S. Sepping: Suurim unistus on selgeks õppida amet, mis käiks terve elu minuga kaasas, bakalaureusekraad kätte saada vähemalt ühel erialal ning võimalusel magistrikraad samuti.
S.R: Kes on sinu eeskujud? On sul olnud võimalus nendega kohtuda?
S S. Sepping: Eeskujusid kui selliseid mul ei ole. Ma arvan, et olen enda jaoks paras pähkel pureda.
S.R: Kes on sinu suurim toetaja ja suurim fänn, kes elab alati sinu tegemistele kaasa?
S S. Sepping: Minu suurim toetaja ning fänn on minu ema. Kuigi alati ei pruugi ta kõige rõõmsam olla minu ideede üle ja neid heaks kiita. Aga lõppude lõpuks lahtub ema pettunud hing ja ta toetab alati mind minu ettevõtmistes.
S.R: Mõni tarkusetera eakaaslastele või noorematele, kes püüavad oma unistusi ja eesmärke täita?
S S. Sepping: Miski pole võimatu, kui seda piisavalt tahta. Ei tasu raskematel hetkedel käega lüüa või alla anda, vaid tuleb edasi pingutada ja see toob lõpuks ka tulemuse. Positiivselt ikka edasi!
Foto erakogust (Sepping.jpg)
