Räpina Rahvalehe veergudel ja Noorteveebis on taas uus „Kuula, mis noor kõneleb“ intervjuu. Räpina valla noorsootöötaja Sille Rebane intervjueeris Lemme Liini, kes armastab vabal ajal korvpalli mängida, annab eratunde keemias ning õpib Tartu Ülikoolis proviisoriks. Oma suurteks eeskujudeks peab Lemme elu kujunemisel ema ja õde, kes toetavad ja abistavad teda eluteel.
Sille Rebane: Lemme, palun tutvusta ennast – kes sa oled, kui vana sa oed, kust sa pärit oled?
Lemme Liin: Mina olen Lemme Liin. Olen 20-aastane noor Räpina vallast Viluste külast. Enne 2017. aasta haldusreformi kuulus Viluste küla Veriora valla haldusalasse, nüüd aga kuulub Räpina valla alla. Tegemist on väikese armsa kohaga, mis paikneb Veriora aleviku külje all. Vilustes asub ka maakonna vanim põhikool – Viluste Põhikool, kus alustasin oma kooliteed.
S.R: Milline on olnud sinu senine haridustee?
L.L: Esmalt õppisin Viluste Põhikoolis, mille lõpetasin kiituskirjaga. Viluste Põhikool oli minu jaoks kindel valik, kuna asub mu kodust kiviviske kaugusel ning sama kooli on lõpetanud ka kõik mu pereliikmed. Mul on hea meel, et just nii hea kool sattus olema minu kodu kõrval või vastupidi – kodu kooli kõrval. Meil oli koolis loodud väga hea õpikeskkond, millest ma alles nüüd olen hakanud aru saama. Peale põhikooli lõpetamist käisin kaks aastat Põlva gümnaasiumis ning viimase kolmanda aasta Räpina Ühisgümnaasiumis. Keskkoolis oli minu lemmik õppeaineteks kõik reaalained, eriti just matemaatika ja keemia. Võõraks ei jäänud ka ühiskonnaõpetus, mille teemal kirjutasin ka oma uurimustöö „Maale elama projekt Kagu-Eestis“. Osalesin agaralt olümpiaadidel ning essee kirjutamiskonkurssidel. Parimaks olümpiaadi tulemuseks on maakondlik esimene koht eesti keeles ning olin ka isamaalise essee konkursi laureaat 2020. aastal. Gümnaasiumi lõpetasin kuldmedaliga ning hetkel õpin Tartu Ülikoolis teisel kursusel proviisorõppes.
S.R: Miks sa just selle eriala valisid? Räägi lähemalt, miks otsustasid proviisori eriala kasuks?
L.L: Peale gümnaasiumi lõppu oli mõtteid, kuhu edasi minna, päris palju, seda eriti selle tõttu, et sain igale poole koolidesse kandideerides sisse. Loomulikult ei olnud kõik kandideerimised nö põhjendatud, aga tahtsin anda omale võimalikult palju valikuid ja välistada ka olukorra, et ma ei saagi mingil põhjusel ülikooli sisse. Lõplik valik osutus siiski proviisori eriala kasuks. Nagu juba mainisin – keemia on mind alati huvitanud ja lootsin, et nii saab mul ülikoolis veidi lihtsam olema. Lihtsam küll on, aga reaalainete maht on siiski väga suur. Teine valik oleks olnud Tartu Tervishoiukõrgkool. Eriala soovisin sellist, mille vajadus oleks kogu inimese elutsükli põhine, et tegemist oleks elukestva õppega. Sellepärast soovin, et kui mõnel noorel on vähimgi huvi meditsiini õppimise vastu, et siis nad teeksid selle valiku, et seeläbi aidata nii riiki kui ka edasi viia kohalikku elu. Kevadsemestril alustan ülikoolis proviisoriõppe populariseerimist, kuna tõesti noorte tudengite puudus proviisoriõppe erialal on väga suur.
S.R: Miks sinu arvates Eestis nii vähe noori soovib proviisoriks õppida?
L.L: Proviisoriõppe suurimaks murekohaks on see, et paljud tegelikult ei tea apteeki sisse astudes, et neid teenindav inimene on kõrgharidusega ning on õppinud selleks viis aastat. Kardetakse ka reaalainete suurt mahtu ja viie aastast õpet. Paljudel erialadel saab tööle asuda juba bakalaureuse kraadi omandamise järgselt. Proviisorõppes see võimalus puudub. Lisaks arvatakse, et proviisor saab olla ainult apteeker, kuid tegelikult pole see kaugeltki nii. Proviisor on mitmekülgne, oma ala spetsialist ravimiturul, kellel on väga palju teisi võimalusi kui olla ainult apteeker. Samas, on apteekriks olemine väga vastutusrikas töökoht. Minu õppekavas on suur osa praktikal (järjest suurenev), töötame laboris ning näiteks käime Tartu Ülikooli Kliinikumis operatsioone pealt vaatamas ja EMO vastuvõtu kohtades tööd ja töökorraldust jälgimas.
S.R: Tean, et käid korvpalli mängimas. Räägi lähemalt, kuidas sa selleni jõudsid ning kus ja millises meeskonnas sa mängid?
L.L: Korvpallini jõudsin põhikoolis ja seda juba algklassides. Mulle meeldisid pallimängud ja kuna valikus oli kas korvpall või võrkpall, siis juhtuski nii, et terve põhikooli vältel mängisin korvpalli. Gümnaasiumis enam korvpallitrenni jaoks aega ei jagunud, kuid vahepeal sai siin-seal võistlustel käidud. Nüüd, eelmise aasta suvel, juhuslikult nägin Facebookis Räpina korvpallinaiste kuulutust, kus kutsuti trennist osa võtma. Mõeldud-tehtud! Liitusingi lahedate korvpallinaistega suvel, kellega mängisime uuel staadionil tänavakorvpalli ning sügishooajal mängime Räpina Ühisgümnaasiumi võimlas igal kolmapäeval. Siinkohal kutsun kõiki trenni, saate osa mõnusast treeningust ja lahedast seltskonnast. Tuleb tunnistada, et ise jõuan viimasel ajal harva Räpinasse trenni, kuna kool võtab väga palju aega ning enamus ajast olen just Tartus. Uue kevadsemestri alguses hakkan korvpalli mängima Tartu Ülikooli korvpallihuviliste tudengitega.
S.R: Millistel võistlustel sa oled osalenud ja milliseid tulemusi saavutanud?
L.L: Põhikooli ajal käisin päris palju võistlustel, võistlusi oli nii maakonnasiseseid kui ka üle-eestilisi. Võistelnud olen peamiselt 3×3 tänavakorvpallis, kus on võidetud Põlvamaa meistrivõistlustel kaks kuldmedalit ja üks hõbemedal. Hulganisti on medaleid ka teistelt võistlustelt, enim leidub siiski mu kogust pronksmedaleid. Samuti on olemas hõbemedal individuaalvõistlustelt „Osavaim korvpallur“. Räpina naiskonnaga olen osalenud kolmel võistlusel, kus kaks on toimud Räpinas ja üks Võrus. Mõlemal Räpina võistlusel on tubli naiskond saavutanud hõbedaväärilise tulemuse.
S.R: Millega sa vabal ajal veel tegeled peale korvpalli? On sul veel hobisid?
L.L: Väga palju aega just muude hobide jaoks ei jäägi, sest kooli kõrvalt töötan ka keemia eraõpetajana. Peamiselt abistan põhikooli õpilasi, kuid vahest tuleb ka ette, et abi vajavad gümnaasiumi õpilased. Lisaks korvpallile käin lihtsalt jalutamas, et puhata pead pikast päevast. Meeldib veel vaadata dokumentaalfilme ja seda peamiselt poliitika või sõjateemadel, lisaks meeldivad mulle kokasaated. Varem osalesin Veriora Perenaiste Seltsi õpitubades ja käisime toredatel reisidel. Olen oma noore ea kohta saanud palju reisida just tänu selle seltsi tegevusele ja need reisid on olnud väga teistmoodi – kodused, armsad ja harivad.
S.R: Kelleks Sa lapsena tahtsid saada? Kas olid samasugused unistused nagu enamikel väikestel lastel: soov saada printsessiks, õpetajaks, arstiks?
L.L: Lapsena ma ei uskunud sellesse, et keegi võiks üldse printsessiks saada. Olin juba siis realist, et printsessi ilmselt minust ei saa. Kaua aega soovisin loomaarstiks saada ja see oli ka ainuke amet, mis toona mul peas mõlkus, kuna kodus peeti loomi ning ema oli rääkinud oma unistusest saada loomaarstiks. Loomaarsti meist kummastki ei saanud, kuid see-eest mina aitan tulevikus inimesi. Proviisori õppekavas on eraldi õppeainena veterinaariaravimid, nii et loomaarsti amet minust just kaarega mööda ei lähe.
S.R: Kuidas sa hoiad ennast kursis kodukoha tegemistega?
L.L: Kõige enam hoian ennast ilmselt kursis sotsiaalmeedia vahendusel, kus jagub infot igale maitsele, ka maitselagedusele. Peamiselt vaatan infot Facebookist, seda nii valla kui ka kohalike inimeste Facebooki gruppidest. Vahepeal loen uudiseid valla koduleheküljelt ning kord kuus ilmub vallaleht, kus leidub alati huvitavat lugemist. Kindlasti kuulen uudiseid oma kodukoha sõpradelt, kui midagi põnevat tulemas on.
S.R: Mis sulle meeldib oma koduvalla (Räpina valla) juures kõige rohkem ja mida annaks paremini teha või muuta?
L.L: Räpina valla juures meeldib mulle kõige rohkem meie looduslik mitmekesisus, ühes valla otsas asuvad Ootsipalu hiiglased ning Meenikunno raba, teises valla otsas aga Lämmijärv oma täies hiilguses. Samuti on meie koduvallas väga palju ajaloolisi objekte.
Minu arvates on Räpina vald viimaste aastate jooksul palju edasi arenenud: meil on Räpinas uus staadion ning juba mainitud uus spordiväljak Viluste kooli juures. Renoveeritakse Sillapää lossi, Mehikoormas on uus kergliiklustee ja rannapromenaad ning varsti valmib Leevaku raamatukogu.
Meil on praegu rasked ajad, üks kriis tuleb teise kriisi järel, aga arvan, et Räpina vallal on selles olukorras siiski hästi läinud. Kõik ette võetud tegevused on lõpule viidud. Soovin, et meie oma kohalikud inimesed väärtustaksid ja tunnustaksid rohkem seda, mis tehtud ja mis meil ka juba olemas on. Tunnen, et kiputakse nägema ainult vigu, kuid kõik head teod jäävad unustusse ning neid võetakse enesest mõistetavalt.
S.R: Kes on sinu eeskujud? On sul olnud võimalus nendega kohtuda?
L.L: Minu suurimad eeskujud on mu ema ja õde, keda ma näen peaaegu iga päev. Eeskujudeks loen ka inimesi, kes on minu silmis olnud edukad ning oma loomult pealehakkajad ja järjepidevad. Ma ei ole kunagi kohtunud oma vanavanaema Elfriedega, aga ta on minu ema ja õe paljudes lugudes. Arvan, et temagi oleks olnud mulle eeskujuks. Minu peamised innustajad on olnud head õpetajad. Ma ei tea, kas nad on just eeskujud, aga nad olid olulised.
Spordi poolest olen suur tennisesõber ning alati kui on mõne tennisemängu ülekanne, siis need mul vaatamata ei jää. Suureks lemmikuks on Anett Kontaveit, kelle mängu oli läinud sügisel võimalik Tallinnas toimunul WTA250 turniiril vaatamas käia. Kindlasti sooviksin kunagi temaga kohtuda ja pikemalt arutada, kuidas ühilduda sport ja haridustee.
S.R: Kes on sinu suurim(ad) toetaja(jad), kes elab alati sinu tegemistele kaasa?
L.L: Minu suurimaks toetajaks on kindlasti mu ema, ta on alati olemas, kui mul on tuge vaja ja julgen väita, et nii on ka vastupidi. Muresid ja probleeme tekib vahel tahes-tahtmata ning ema on alati mind nendel hetkedel aidanud. Ta on olnud väga nõudlik, aga see on tulnud vaid kasuks. Suured toetajad on ka mu sõbrad ülikoolist, kellega koos õppida ja tudengielu elada. Aeg-ajalt käivad nad mulle korvpallivõistlustel kaasa elamas.
S.R: Mida sa soovitad endast noorematele? Äkki ütled mõne mõttetera, tarkusetera eakaaslastele, mis aitab sul elus edasi minna?
L.L: Endast noorematele soovitan olla julgem ning haarata kinni kõigist võimalustest, mis pakutakse. Kõik kogemused ja õppetunnid on eluks vajalikud. Kui midagi läheb hästi siis on hästi, kui aga halvasti, siis pole ka midagi hullu, sest vigadest me õpime. Samas, ei tasu ennast väga paljude huvide vahele ära kaotada, nii et lõpuks ei jäägi enam aega olulisteks asjadeks. Õppimine on oluline!
Foto erakogust
