Taaskord on Räpina Rahvalehe ja Räpina noorteveebiga koostöös jõudnud lugejateni verivärske intervjuu Räpina valla noore Marten Zovoga. Saame Marteniga rohkem tuttavaks ning uurime, millega ta tegeleb ja millest unistab.
Marten on Räpina valla noor, kelle elutee on viinud nii hariduse kui ka spordi jälgedes Tartusse. Tagasihoidlik ja muhe noormees õpib Tartu Kutsehariduskeskuses ning mängib jalgpalli Tartu JK Welco esindusmeeskonnas. Intervjuud viib läbi Räpina noorsootöötaja Kristel Zovo, kes paneb kirja mõtted ja inspireerivad eesmärgid, mida Marten Räpina Rahvalehe ja noorteveebi lugejatele jagab.
Kristel Zovo: Palun tutvusta lugejale ennast – kes Sa oled ja kust Sa tuled?
Marten Zovo: Mina olen Marten, olen 22-aastane ja pärit väikesest kalurikülast nimega Meerapalu, olen Räpina valla elanik. Kooliteed alustasin Mehikoorma Põhikoolis, kuid peagi suundusin õppima Võnnu Keskkooli, kus omandasin ka nii põhi- kui ka keskhariduse. Nüüdseks õpin Tartu Kutsehariduskeskuses sisetööde elektrikuks ja mängin jalgpalli Tartu JK Welco esindustiimis.
KZ: Mängid jalgpalli Tartu JK Welcos, kuidas Sinu teekond jalgpallini alguse sai?
M. Zovo: Mäletan end esimest korda jalgpalli mängimas on venna ja onupoegadega, siis olin väga väike, 5-aastane ehk. Kui ma nüüd ei eksi, siis esimene ametlik jalgpallitrenn oli Võnnus 3. või 4. klassis, aga muidu mängisime ikka poistega jalgpalli ja ajasime palli oma lõbuks taga. Mingi aeg tuli Võndu treener, Margus Mäe, kes oli ka minu esimene jalgpallitreener ja kelle käe all ma mängisin esimesed aastad. Marguse juhendamisel sain teadmised ja oskused ning 6. klassist alates liikusin edasi Tartusse trenni.
Tartus alustasin treeninguid FC Santos Tartu klubis, ka kaitsemängijana, kus olin mängijate ridades alates 2013. aasta lõpust. Algusaastatel olin koos treeningkaaslastega tavalises grupis, kus olid üksikud mängud ja turniirid. Aasta pärast liikusin kõrgemasse gruppi, kus poisid mängisid juba liiga tasemel. Meile, maakatele (naerab – K. Z.), toona tundus liiga väga kõva asi, aga alles teisel aastal sain enda vanuseklassi poistega ühte gruppi, kus alustasimegi liigamängudega. Meie poistega mängisime oma vanusegrupi 1999. aasta Eesti noorte meistrivõistluste C1, B-grupis. Samas, kui võrrelda teisi trennikaaslasi, siis ma ise olen väga hilja alustanud liiga tasemel mängimisega. Kuigi alustasin 2013. aastal, algas hooaeg minu jaoks päriselt alles 2014. aastal, kui sain kaasa mängida terve hooaja. Minu jaoks oli see väga suur samm.
Olen praeguseks jõudnud nii kaugele ning on mul hea meel, et olen saanud selliste treenerite käe all treenida ja mängida nagu Margus Mäe, Mikk Laas, Taivo Idavain, Timo Afanasjev, Siim Säesk ja Janar Sagim ja praeguse treeneri Meelis Eelmäe juhendamisel. Nüüdseks olen mänginud kaheksa aastat liigat ning olen jõudnud Tartu JK Welco esindustiimi ridadesse.
KZ: Milline on olnud kõige ägedam mäng?
M. Zovo: Kõige intensiivsemad mängud on olnud nüüd siin lähiajal esiliigas Welco eest, kuid mäletan mängu esiliigas FC Santose ridades, kui vastaseks oli Maardu Linnameeskond. Mäletan, et võitsime tookord 2:1, kuid see võit tuli raskelt ja selle eest tuli kõvasti võidelda. Maardu oli kõige tugevam meeskond tabelis, kuid siiski Santose poistega sai see võit kätte teenitud. See oli esimene mäng, kui sain olla 90 minutit mänguplatsil ja minu panus väljendus ka võiduväravas. Algselt pidi olema pealelöök väravale, kuid viimasel hetkel otsustasin ümber ja andsin söödu ja nii see värav tuli (naerab – K. Z.). Ja see oli tõesti tugev emotsioon, mis palliplatsil toona oli.
KZ: Kas jälgid ka Eesti A-koondise jalgpalli mänge? Elad omadele kaasa?
M. Zovo: Tegelikult olen juba väikesest saadik jalgpalli jälginud. Esimene mäng oli Eesti ja Itaalia vahel, mida käisime ka A. le Coq Arenal vaatamas. Pärast seda esimest kogemust ja kohapeal kaasa elamist jälgisin ka edaspidi neid mänge. Eks läbi mängudele kaasaelamiste tekkisid ka eeskujud. Need, kellele ma koondises kaasa elasin, on nüüd see aasta esiliigas vastased, näiteks Ats Purje ja Dmitri Kruglov, kellega tõotab tulla põnev kohtumine. Nii et, tegelikult kõik need eeskujud, keda olen aastate jooksul jälginud ja eeskujudena võtnud, on nüüdseks minu vastasteks saanud. Isiklikult ootan väga Ats Purjega kohtumist, kuna olen väiksest saadik tema tegemistele kaasa elanud. Nüüd olen jõudnud nii kaugele, et seisan nendega sel hooajal vastamisi. Tõotab tulla huvitav hooaeg.
KZ: On sul veel selliseid kokkupuuteid olnud, kus oled kaasa elanud jalgpalluritele, kellega nüüd pead silmitsi seisma?
M. Zovo: Neid on päris palju läbi käinud, kuid esimene, kellele alt üles vaatasin oli Sander Post, kelle vastu ma mängisin. Mina mängisin siis Santoses ja tema Viljandi eest. Ma mäletan, et ma kauaks platsile ei saanud, kümneks minutiks ehk, aga nurgalöögi ajal ma siis jooksin Sander Postist mööda ja lihtsalt jalad värisesid. See oli hästi huvitav kogemus, selline esimene mälestus.
KZ: Sa oled hetkeseisuga mänginud pea kaheksa aastat jalgpalli liiga tasemel ja iga hooajaga jälle natukene tõusnud. Mis Sind motiveerib jätkama ja pingutama?
M. Zovo: Eks ikka see, et mulle endale meeldib see mäng. Kindlasti üheks suureks motivaatoriks on enese arendamine, iga hooaeg on nii erinev. Mul on olnud kiireid arenguid, aga on olnud ka aegu, kus ei saa aru, et oleks mingitki arengut olnud. Aga eks midagi ikka iga aastaga midagi läheb paremaks. Raskeid aegu on ka olnud, näiteks siis kui noorteklassist oli üleminek meesteklassi – see oli keeruline. Ühtäkki mängisime meeste vastu, kuigi harjunud olime omavanustega mängima.
KZ: Peale selle, et Sa oled jalgpallur, omandad Sa parasjagu ka elukutset Tartu Kutsehariduskeskuses sisetööde elektrikuna. Kui palju pinget see pakub?
M. Zovo: Piisavalt (naerab – K. Z.). Eks see ole selline huvitav eriala, mida tahaks selgeks saada.
KZ: Sul on jalgpall, Sul on elukutse omandamine käsil, oled Sa ka ajateenistuse läbinud?
M. Zovo: Jah, teenisin 2019. aastal 11 kuud Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis, alustasin talvise kutsena ja olin autojuht. Autojuhiks saada oli üks mu eesmärkidest.
KZ: Kuidas ajateenimine kulges? Mida kaitseväe aeg Sulle andis?
M. Zovo: Ma ise väga tahtsin kaitseväkke minna, just Kuperjanovi jalaväepataljoni. Seega minu jaoks polnud probleemi minna arstlikku kontrolli, pakkida asjad ja ajada pea kiilaks. Eks alguses oli ikka hirmutav. Kui kohale jõudsin, siis alles hakkas hirmus. Keskkonna muutus, uued näod, kõik see! Algus oli minu jaoks väga raske, igatsus perekonna ja tüdruku järele. Sellised täiesti huvitavad asjad lõid välja, vaimselt just, mida poleks osanud oodata. Aga õnneks seal sa ei ole üksinda nende probleemidega ja tegelikult on kõik ajateenijad samas olukorras. Mina vähemalt leidsin head kaaslased, kellega sellest kõigest rääkida. Ja see aitas väga palju kaasa. Lõpuks saime kõik koos üle sellest. Ja see, mida kaitseväe aeg andis… Mulle meenub ainult üks lause: „Ei ole halba ilma, on halb riietus!“
KZ: Kaitseväeteenistus käib ikkagi edasi iga talv, iga kevad, nagu kellavärk. Milliste sõnadega julgustaksid Sina Räpina noori, Räpina noormehi ja neidusid, kaitseväkke minema? Miks on kaitsevägi hea?
M. Zovo: See on omamoodi ja täiesti uus kogemus. Hoopis teistsugune keskkond, mugavustsoon absoluutselt puudub (naerab – K. Z.). Juba praegu läheb kaitsevägi iga aastaga aina leebemaks, erinevate nüansside tõttu, aga tasub ära teha. Alguses oli see ka minu jaoks omamoodi hirmutav, mõtlesin, et tahan koju ja mille jaoks seda vaja. Aga nüüd kui kaks aastat on sellest möödas, siis meenutades oli tegelikult äge aeg. Andis väga palju juurde enesearengule, teadmistele-oskustele, uued tutvused, mis jäävad pikaks ajaks.
KZ: Arvestades nüüd seda, et Sa oled jalgpallur, õpid sisetööde elektrikuks ja oled läbinud kaitseväeteenistuse. Mis on olnud Sinu jaoks kõige suurem tunnustus?
M. Zovo: Mulle ei meeldi enesekiitmine ja uhkustamine. Olen uhke selle üle, et läbisin kaitseväe teenistuse. Oli uhke tunne küll, kui ülemad surusid kätt ja tänasid hea teenistuse eest. Rühmavanemad ja ülemad, kes meiega alustasid ja kes meiega lõpetasid, ka nemad tunnistasid ja tunnustasid, et me olime tubli rühm ja saime hästi hakkama. See oli au ja tekitas heameelt, kindlasti olid tunded vastastikused.
KZ: Mis on olnud kõige humoorikam seik või mälestus kaitseväest, mis siiani ajab naerma?
M. Zovo: Oh, neid on ikka väga palju olnud. Näiteks see, kui ülem tuli tuppa ja ütles, et on vaja see-too-kolmas ära teha ja meil oli alati üks ütlus varrukast võtta, mida keegi välja ei julgenud öelda: „Meil on omi asju ka teha!“. Kahjuks, keegi meist ei raatsinud seda öelda ja asusime käsklusi täitma.
KZ.: Missugune on Sinu jaoks tunnustus jalgpallis? Kas tunnustus on näiteks ka see, et Sul on au olnud mängida Eesti koondise endiste mängijatega või pigem see, kui olete võistkonnaga saavutanud mingi soovitud koha?
M. Zovo: Kõige suurem tunnustus oli tegelikult siis, kui tulin väest tagasi ja alustasin uuesti, tõsisemalt treeningutega. Siis valiti mind ka Welco duubelmeeskonna kapteniks – see oli väga suur tunnustus. Meie meeskond oli suhteliselt uus ning kasvasime küllaltki kiiresti kokku. Suur rõõm oli nendega mängida. Eelmisel hooajal viimane mäng Welco esindusmeeskonnaga oli Paide Linnameeskonna duubliga, kui vastasvõistkonnas oli meil Siim Luts (Eesti jalgpallikoondise ründaja – K. Z.). Oli suur au mängida tema vastu.
Ja samas oli meil väga edukas hooaeg Welco duubelmeeskonnaga, millest me siiani oma meestega räägime. Meeskonnas olid meil enamus uued mängijad ja osaliselt oli ka vanad kutid. Meeskonnana paranes meie kokkumäng, iga mänguga läksime aina paremaks. Kaptenina sain ma toonitada täpselt neid asju, mida ma ise nagu tahaks mängul näha – lisada mängule ja mängijatele särtsu ja positiivsust, innustada hästi palju aga samas olla ka kriitiline.
Poole hooaja pealt liitusin esindusmeeskonnaga ja nii jäi duubelmeeskond selja taha. Esindusmeeskonda oli abiväge vaja ja nii ma seal kanda kinnitasin. Esindusmeeskonnaga saime esiliiga B-kategoorias mängides teise koha, mis garanteeris meile pääsu esiliigasse. Samas, ma ei saa seda isikliku tunnustusena võtta, sest liitusin alles poole hooaja pealt. Andsin küll oma panuse, aga siiski on niisugune poolik tunne, et see ei ole võib-olla päris välja teenitud. Andsin oma panuse ja andsin oma parima, aga jah, ma ei saa võtta seda sada protsenti tunnustusena. Väga suur tunnustus oli minu jaoks siis, kui esindustiimiga liitusin ning sain kuu parima mängija nominatsiooni. See oli väga uhke tunne.
KZ: Mis on Sinu lemmiktsitaat või ütlus, mis tõstab enesetunnet ja motivatsiooni natukene ka siis, kui olukord on päris halb?
M. Zovo: Neid on mitmeid, aga üks on see: Your fight, your glory. Your right, your story. (ingl k: Sinu võitlus, sinu hiilgus. Sinu õigus, sinu lugu. – toim.) Kõik on põhimõtteliselt sinu enda kätes – sinu saatus, sinu tulevik. Olen jõudnud enda elus nii kaugele, kus olen rahul sellega, kuhu olen jõudnud ja mida olen saavutanud. Kindlasti aeg näitab, kuhu ma edasi jõuan või millega tegelema hakkan. Annan endast kõik, et jõuda võimalikult kaugele.
KZ: Tulles tagasi selle juurde, et sa oled Räpina valla noor ja Meerapalus sündinud ning üles kasvanud, kas maanooreks olemine on aidanud kaasa sinu jalgpallikarjäärile või üldse õpingutele?
M. Zovo: Maal üleskasvamine avaldub ka palliplatsil: töökus, sihikindlus ning maainimese trots ja jonnakus. Pingutad maksimaalselt, annad endast parima ja enne alla ei anna, kui oled tulemusega rahul.
KZ: On Sul midagi Räpina valla noortele öelda? Mõni julgustav sõna, mõni mõte?
M. Zovo: Tehke tööd, olge sihikindlad, nähke vaeva ja unistused täituvad. Ma tean seda, sest minu unistused on juba osaliselt täitunud.
