See kevad on teistsugune
Kedagi pole, kõikjal on tühjus
Sa kuuled lindude häält, aga mitte inimeste
Taimed kasvavad ja õitsevad
Loodus ärkab ülesse
Päike tõuseb ja loojub
Sa tahad minna välja ja nautida kevadet
Sa tahad kuulda teiste inimeste naeru
Vaikus on võtnud võimu.
SEE KEVAD TULI TEISITI
Meie elu on sellel aastal muutunud. Me lootsime kõik, et aasta 2020 toob õnne, rõõmu, edu ja häid mälestusi. Kui me saatsime ära vana aasta ja tervitasime uut suure rõõmuga, ei teadnud me, et kõik meie soovid pööratakse ümber. Noored, kes on oodanud terve elu oma lõpupidu, jäävadki seda ootama. Kõik need inimesed, kellel jäid ära tähtsad päevad – sünnipäevad, aastapäevad, pulmad, neilt võeti ära uued mälestused ja hetked lähedastega. Meilt võeti see võimalus. See kõik, mis praegu maailmas toimub, äratab inimesi. Me ei teadnud, et 13. märts võib olla meie viimane koolipäev. Viimane päev selles koolis, kus me oleme õppinud üheksa toredat aastat. Me ei osanud väärtustada seda kõike, mis võib kaduda hetkega. Me arvasime… Me eeldasime, et see kõik ei kesta kaua, ja juba varsti me saame naasta meie tavaellu tagasi. Need hetked, kus me oleme õnnelikud ja veedame aega inimestega, kes toovad meie ellu rõõmu, need ei hetked ei püsi igavesti. Ainult meie südames. Me igatseme neid hetki ja kahetseme paljusid asju, mis meil jäid tegemata. Me peame selle kõigega leppima. See on elu. See kõik ei kesta igavesti, aga me saame selle kõigega hakkama. Me peame keskenduma asjadele, mis teevad meid rõõmsaks ja mille nimel tasub pingutada. See kõik raputas meid sisemiselt kuid me peame liikuma edasi. Elu on ootamatu ja me peame sellega harjuma.
meie teel on auk
elu on ootamatu
kõik muutub järsku
päike on tõusnud
kevade hõng on põues
meie hing särab
Lisette Oru
Viluste põhikool, 9.kl
