Räpina Muusikakoolis oma flöödiõpinguid alustanud Minna Emilia Vürst võitis 1. koha ülemaailmsel flöödikonkursil, kus kolmes vanuserühmas osales 215 flötisti 33 riigist.
Minna Emilia esimeseks flöödiõpetajaks oli Oksana Iljašenko Räpina Muusikakoolis (seitse aastat), hetkel õpib Minna Emilia flööti Heino Elleri Muusikakooli 6. klassis õpetajate Heili Mägi ja Heili Rosina juures.
Räpina Rahvalehe toimetus uuris Minna Emilia Vürstilt, tema õpetajatelt ja perelt, missuguse teekonna üks noor muusik nii suure õnnestumise teoks saamiseks on läbinud, kuidas käib rahvusvahelisel konkursil osalemine ning kuhu edasi.
Räpina Rahvaleht: Minna Emilia, palju õnne uhke õnnestumise puhul! Nagu ikka kiputakse neil puhkudel küsima – kuidas tunne on?
Minna Emilia Vürst: Algul ei tahtnud see kõik kuidagi kohale jõuda. Eks nädal peale selle teate saabumist olin üsna n-ö pea laiali otsas. Nüüd olen toibunud, aga vahel, kui mõtlen selle peale, tuleb ikka selline tore elevus.
RR: Kui kaua oled muusikat õppinud? Mis Sind muusika juures võlub?
E. Vürst: Omaette laulda meeldis juba titast saadik, aga muusikat tahtsin õppima minna venna (Aksel Vürst – toim) eeskujul. Muusikakooli eelklassi õp Margot Suure juurde läksin 3-aastaselt. Algul, kui vanemad küsima läksid, ei tahetud veel vastu võtta, aga siis pöörasin poole trepi peal ringi ja jooksin tagasi õpetajate tuppa. Niisiis lubas õp Margot (kes on minu praegune soololaulu õpetaja) mind eelklassi tundi kuulama ja siis hakkasin muusikakoolis juba iganädalaselt käima. Minu esimene eriala oli plokkflööt, mida hakkasin õppima 6-aastaselt ja mida õppisin õp Oksana Iljašenko juures. Hetkel lõpetan nii muusika- kui ka põhikoolis 6. klassi. Muusika on minu jaoks võluv. Muusika seob inimesi ja tekitab neis heasüdamlikkuse. Muusika muudab meid ennast ja maailma paremaks paigaks.
RR: Osalesid suurel konkursil, kus võistlesid u 70 suurepärase flötistiga, mida pead praegu oma suurimaks tugevuseks või trumbiks?
E. Vürst: Las see jääb kuulaja vastata.
RR: Kas võit tuli raskelt? Kuidas valmistusid konkursiks? Kas osalemine oli närvesööv või pigem tore ja meeldiv?
E. Vürst: Nii palju, kui oli veel võimalus vabalt tundides käia, käisin kohapeal. Hiljem tegime tunde üle interneti ja kui üldse ei saanud, siis läbi telefoni. Kodus harjutasin iga päev. Tegelikult me ei osanud algul midagi sellist oodata ja mõtlesime lihtsalt proovida, nii et ma arvan, et ei närveerinud liiga palju.
RR: Räpina Rahvalehe tähelepanelik lugeja ilmselt teab, et Sa ei mängi mitte ainult flööti väga hästi. Mis instrumente Sa veel mängid? Kas Sul on oma lemmikinstrument ja muusikažanr või on kõik ühtviisi armsad?
E. Vürst: Õpin viiulit õp Tiina-Mai Arundi juures ja soololaulu õp Margot Suure juures. Ei ole kindlat püsivat lemmikut, kõik meeldivad. Aga eks see vaheldub, oleneb ka mis või kes vahepeal motiveerib. Kui ootab ees mõni konkurss, kontsert, laager või meistrikursus, siis harjutan just seda, mida seal vaja ja siis tunnengi ennast motiveerituna.
RR: Oled nüüd suure rahvusvahelise konkursi laureaat. Mis on Sinu edasised plaanid?
E. Vürst: Ei kiirusta kuskile, aga eks mõned unistused ja plaanid on. Plaanide all pean silmas kutset esineda flöödifestivalil Frankfurdis, Saksamaal, mis toimub juba sel sügisel. Suvel võtan osa mitmest pillilaagrist ja perekontsertidest.
RR: Mari Eensaar, kogu Vürstide perekond on aastate jooksul silma paistnud oma muusikaliste annetega ning rõõmustanud paljude räpinlaste kõrva. Palun jutustage Räpina Rahvalehe lugejale, mis instrumente teie peres veel mängitakse, mis teid muusika juurde viis?
Mari Eensaar: Meie pere tee muusika juurde võib tunduda juhuslik. Vanema poja astma leevenduseks soovitas kohalik Waldorf pedagoog puhkpillimängu. Seetõttu alustaski Aksel kuueselt saksofoniõpetaja Andres Paasiku klassis plokkflöödiga. Samal sügisel võttis esmakordselt isa Urmas tunde õp Anton Kogani juures trombooniga. Kaheksaselt soovis Aksel mängima hakata saksofoni, kuid juhuse tõttu vanaema Derje saatis välismaalt klarneti ja õpetaja pidas sobivaks alustada klarnetiga, mille heli võlub meid siiani. Aksel (16) lõpetab hetkel keskastme esimese aasta õpinguid Heino Elleri Muusikakoolis. Tema pillimängust on saanud innustust õde ja vennad.
Minna Emilia (13) alustas kuueselt plokkföödiga, aasta hiljem avati Räpina Muusikakoolis esmakordselt viiuliklass, millest sai tüdruku teine eriala. Õpetaja Margot Suure laulusolistide esinemised äratasid Minnas soovi õppida soololaulu.
Alfredile (10) meeldis juba kaheselt kodutrepil puhuda fanfaari ja kuulatada pilli kaja metsast. Ja esimene pill saigi valitud – trompet. Tema suureks sooviks oli ka õppida kontrabassi. Vähese vanuse tõttu tuli aga alustada viiuliga. Nüüdseks harjutab ta teist aastat kontrabassi.
Otto Valter (7) katsetab pillimängu kornetil ja löökpillidel ning laulab.
Hugo Viktor (3) kasvab muusika harjutamise keskel. Mis huvid temal tekivad, näitab aeg.
RR: Kuidas näeb välja argipäev teie kodus – kas igast ruumist kostub päev läbi pillimängu ja laulu?
Eensaar: Meie peres lauldakse ja mängitakse pilli iga päev. Lapsed leiavad endale sobiva hetke, mil harjutada oma lood ja ülesanded. Vahel juhtub, et mitu pilli mängib samaaegselt. Erilised on hetked, mil lapsed on ise leidnud omale meeldivad palad ja noodikirja ning harjutavad kokkumängu. Naudime väga laste improvisatsioone ja julgustame katsetama uut. Selle elava muusika saatel teeme omad toimetused. Meie päevakava on suuresti seatud laste muusikakooli tunniplaani järgi. Tihti on vaja paluda abi ka vanaemalt, et lapsi viia-tuua või lõunasöök valmistada. Oleme väga tänulikud, et me saame veeta nii palju aega muusikaga.
RR: Oksana Iljašenko, olite Minna Emilia esimene flöödiõpetaja. Kas Teil on meeles mõni eriline seik Minna Emilia muusikutee algusest, mida sooviksite Räpina Rahvalehe lugejaga jagada?
Oksana Iljašenko: Meenub mitmeid erilisi hetki – õnnestumised Wirkhausi konkurssidel, saavutused üle-eestilistel konkurssidel „Noor Instumentalist“ ja väga toredad suvelaagrid, kus võimalik lastega lisaks tööle ka vaba aega veeta, suplemas ja matkamas käia. Minnaga seoses meenub muidugi palju tööd, tegime lisatunde, kui oli lähenemas mõni konkurss või esinemine. Olime koos väga pühendunud, et saavutada parim tulemus.
RR: Missugune oli Minna Emilia õpilasena need seitse aastat, mil teda õpetasite?
Iljašenko: Märkasin kohe Minna suuri eeldusi: hea mälu, sihikindlus ja erakordne töökus. Minnal on oskus kuulata, tähele panna ja kuuldut rakendada ning siiras soov saavutada enda parim sooritus.
RR: Loomulikult olete oma endise õpilase saavutuste üle õnnelik. Mida arvate, mis Minna Emilia iseloomus ja andes on see, mis nii suurte võitudeni viib?
Iljašenko: Minna on saanud looduselt head füüsilised omadused pillimänguks. Kirglik soov ja sügavus end muusikaliselt väljendada äratab kuulajates tähelepanu. Pühendunult harjutamine on Minnale toonud tunnustust. Väga oluline on Minna arenguteel ka pere toetus ja heakskiit. Soovin Minnale ikka tugevat tahet ja jätkuvat sihikindlust!
RR: Heili Rosin, palun jutustage Räpina Rahvalehe lugejale lähemalt, missuguse konkursiga oli tegu.
Heili Rosin: 13-aastane noor flöödimangija Minna Emilia Vürst Räpina vallast on võitnud esikoha ühel suurematest konkurssidest Euroopas – Saksamaa Flöödiühingu poolt korraldatava flöödimangijate konkursi, kus sel aastal osales kokku 215 mängijat 33 erinevast riigist ja viielt mandrilt. Võisteldi kolmes erinevas vanusegrupis ning arvestades koroonapuhanguid ja sellest tulenevaid piiranguid, korraldati konkurss juba teist aastat järjest veebis. Kõikides vanusegruppides oli nõudeks üks kohustuslik soololugu ning vabalt valitud teos või teosed.
Võitjatest teeb ülevaate ka suur flöödimängijate ajakiri Flöte Aktuell, samuti esinevad laureaadid oma soolokavaga 18.–19.septembril Frankfurdis Saksamaa Flöödiühingu poolt korraldatud iga-aastasel suurel flöödifestivalil ning pälvivad rahalised preemiad.
RR: Heili Mägi ja Heili Rosin, kuidas sündis otsus, et Minna Emilia Vürst osaleb just sellel konkursil? Kuidas konkursiks valmistumine käib?
Heili Mägi: Konkursiks valmistumisele aitab kaasa üldine hetkevorm juba enne kui konkurss välja kuulutatakse. Kui Minna astus Elleri kooli, sai temale ülesandeks antud mängida iga päev heliredeleid, igaks nädalaks uus harjutusetüüd. Palad on pigem maiuspalaks. Palade kujundamise protsessis kuulasime teiste esitusi, analüüsisime, mis meeldib, mis mitte, mida võiks paremini teha.
Heili Rosin: Kuna tegutsen enamuse ajast ise flötistina Saksamaal, mängides kaasa erinevates Saksa sümfooniaorkestrites, siis tegelikult on minu enda kokkupuude Saksa Flöödiühinguga olnud aastate jooksul üsna tihe. On osaletud erinevatel nende poolt korraldavatel meistrikursustel, loengutel ja kontsertidel üle kogu riigi. Kuigi häid flöödimängijaid on Saksamaal tõesti enneolematult palju, on siiski enam-vähem teada paremik, kes omavahel kontaktis on ning aktiivselt säärastel üritustel osalevad ja omakorda uusi tegijaid sinna juurde liidavad. Selleaastast konkursireglementi nähes tekkis idee, et ka Minna võiks proovida osaleda esimesel rahvusvahelisel konkursil: kuna Eesti on väga väike, siis arvan et ma ei eksi, kui ütlen, et kodumaal parim olla pole kaugeltki nii keerukas kui nii suurel üritusel silma paista ja veel esikoht koju tuua.
Arvan, et kogu seda keerulist ning üsna ebamugavat aastat kõigi kunstnike jaoks sai siiski Minna puhul maksimaalselt hästi ära kasutatud. Kuna tänapäeval oodatakse sõltumata east ühelt flöödimängijalt üsna kiiret repertuaari omandamist, siis kasutasime Elleri koolis Minna esimest aastat tehnilise arenguhüppe tegemiseks. Üsna tavaline on, et tavamuusikakoolist Elleri kooli üleminek võib mõnikord olla õpilase jaoks alguses veidi ehmatav, kuna nõuded, mis puudutavad eriti tehnikat, on suuremad. Tunnis tegeleme umbes ⅔ ajast pillitehniliste küsimustega ning seetõttu lahenevad n-ö iseenesest ka paljud probleemid, mis puudutavad parasjagu läbitavat repertuaari. Minna isegi märkas ühel hetkel, et pole veel kunagi nii kiiresti suutnud lugusid selgeks õppida.
Pean äärmiselt vajalikuks anda õpilasele pärast iga tundi selged ülesanded ja näpunäited, mis konkreetselt vajab parandamist, kuulamist või mõtisklemist, samuti püüan nii palju kui võimalik lasta mängijatel ise muusika ja fraaside üle mõelda, et interpreet harjuks seda võimalikult varajases eas ise tegema. Arvan, et Minnaga on see siiani suurepäraselt sujunud.
RR: Arvestades ülemaailmset pandeemiat ning reisi- jm piiranguid, toimus konkurss video teel. Kuidas valmis Minna Emilia osalemisvideo? Kas tavapärases olukorras oleks konkursile tulnud kohale sõita või toimub kõnealune konkurss alati veebis?
Heili Mägi: Videod salvestasime Elleri koolis. Videokonkurss annab võimaluse justkui mitu korda etteastet sisse mängida (nagu ka kõigil teistel osalejatel), samas on jälle iga „krõps” ja aps, ebatäpsus kohe kuulda ning edasi-tagasi keritav, uuesti kuulamise võimalusega. Võib-olla on videokonkurss seetõttu isegi keerulisem ja raskem.
Heili Rosin: Tavapärases olukorras oleks tõepoolest tulnud Saksamaale kohale sõita ning loomulikult oleksin omalt poolt eelistanud, et Minna oleks saanud sinna kohale minna ning kogu seda flöödimelu kogeda, teisi muusikuid kuulata, uusi tutvusi saada – kõike seda, milleks taolisi üritusi korraldatakse. See on oluline nii lastele, noortele kui ka edasijõudnutele, pedagoogidele (nii muusikakooli kui ka professori tasandil) ja oma ala professionaalidele.
Ent olen siiski rõõmus, et loodetavasti on Minnal võimalik sügisel Frankfurti sõita ning oma auhinnakontserdil koos teiste laureaatidega esineda.
RR: Kuidas iseloomustate Minna Emiliat noore muusikuna? Missugused on tulevikuplaanid?
Heili Mägi: Minna on väga püüdlik, avatud uutele ideedele ja katsetustele. Mulle meeldib tema juures lihtsus ja siiras suhtumine kogu õppeprotsessi kui ka muusika esitusse. Tal on alati tunniks ettevalmistatud.
Üsna tihti pole ta ise ka rahul tulemusega – näeb juba ära, mida saaks veel paremaks teha, püüab aina täiuslikkuse poole.
Suvel on plaanis osaleda Flöödiühingu poolt korraldatud suvelaagris, kus õppejõuks Elina Raijas Sibeliuse Akadeemiast. Septembris ootab ees sõit Frankfurti. Sinna on kutsutud konkursi võitjad esinema.
Heili Rosin: Ootan põnevusega, mida toovad järgmised aastad. Kuna Minna tunneb end ilmselgelt muusika sees hästi ja loomulikult, siis püüan omalt poolt õpetajana seda nii palju toetada ja arendada kui võimalik. Loodan, et uuel õppeaastal leiame võimalusi rohkem esineda, kindlasti oleks oluline osalemine ka erinevates kammerkoosseisudes ja orkestriprojektides, samuti võimalusel meistrikursustel.
