Kuidas noored linnast tagasi koju saada?
Räpina noorsootöötaja Kristel Zovo andis Harno blogis intervjuu, kus räägib maapiirkondade noorte muredest ja rõõmudest ning noorsootöö korraldusest.
Eesti Noorsootöötajate Kogu liige ja Järva valla noorsootöö spetsialist Aune Suve-Kütt on suurema osa oma elust elanud hajaasustusega külas, vaid kõrgharidust käis omandamas linnas. Ta on töötanud ja töötab siiani noortega tingimustes, kus lähim linn asub rohkem kui 30 km kaugusel ning kogu tegevus tuleb planeerida vastavalt bussiliiklusele. Sellest, millised on maal elavate noorte võimalused noorsootööst osa saada, analüüsib ta noorteseire aastaraamatu peatüki “Noorte liikuvuspraktikad ja neid mõjutavad tegurid maapiirkondades” ja oma töökogemuste varal allolevas artiklis lähemalt.
Intervjuud noorsootöö muredest ja rõõmudest saab vaadata Youtube’st.
Noorteseire aastaraamatu 2019/2020 peatüki “Noorte liikuvuspraktikad ja neid mõjutavad tegurid maapiirkondades” uurimuse autor Raili Nugin on teema illustreerimiseks tabavalt sisse toonud ajaloolise mõõtme, kuidas Tootsi ja Teele aegu sõitsid lapsed väikestesse 3-klassiliste valla koolidesse terveks nädalaks, ning kuidas kolhooside aegadel rajati uusi kogukondasid, kus noored elasid ja mängisid ühes suures majas koos. Kuidas aga asulate ruumiline korraldus mõjutab tänapäeval noorte liikumisetrende ja mil moel erinevad kapitalide liigid (sotsiaalne, kultuuriline ja sümboolne) on seotud mobiilsusega?
Maanoored ja noorsootöö
Maapiirkondades elavad inimesed kolmes erinevas keskkonnas:
a) hajaasustusega külades, kus majapidamiste vahed on pikad;
b) nn kobarkülades, mis sageli on endised põllumajandusorganisatsioonide ehitatud paneelmajadega piirkonnad, samas on ka vanu ajaloolisi külasid, nt kirikute läheduses;
c) suuremad külad, alevid, alevikud, kus on olemas koolid, kauplused, arstiabi, tööandjad.
Maapiirkondades liiguvad noored enamasti suurematesse küladesse, sest seal asub tavaliselt kool. Sellistesse suurematesse küladesse on koolide juurde loodud tingimused ka vaba aja veetmiseks. Nii on seal staadionid, palliplatsid, turnimisalad jms, samuti noortekeskused ning huvitegevuse võimalused. Sageli veedavadki noored terve päeva kodust eemal.
Maapiirkondade bussiliiklus on sätitud just õpilaste vajadusest lähtudes – hommikul tuleb õpilasel tihtipeale bussis loksuda rohkem kui tund, sõites läbi kõik külad, kus elavad teised õpilased. Tagasi koju sõidab buss sellisel ajal, mis arvestab ka juba laste huvitegevuses osalemist.
Noortekeskustest kujunevad sellistel puhkudel justkui bussiootepaviljonid, kus tehakse aega parajaks. Noorsootöötajatel on oluline roll sisustada sellistel hetkedel noorte vaba aega, korraldades neile üritusi ning pakkudes huvitegevusi. Samas loob noorsootööle piiranguid aga just seesama bussiliiklus, sest kella 16 ja 17 vahel lähevad viimased bussid ja nii ka noored, kellele tegevust korraldada.
On aga ka neid peresid, kelle kodu lähedale busse ei sõidagi. Nii viivad vanemad ise lapsed hommikuti kooli ja sõidavad edasi linnadesse tööle. Selle aja, mil nad töötavad linnas, veedavad noored pärast kooli kohaliku omavalitsuse loodud tingimustes ehk peamiselt huviringides ja noortekeskustes.
Huviringidest on siinkohal juttu seetõttu, et huvihariduse võimalused on enamasti koondunud omakorda linnadesse. Kui lapsevanem soovib, et tema lapse valdkondlik (muusika, kunsti, spordi) areng oleks süsteemne ja juhendatud, tuleb tal oma last ise transportida linna ja tagasi ning endale seal samal ajal tegevust leida. See võib omakorda luua olukorra, kus ka üldharidus omandatakse kodukandist kaugemal, linnas, et oleks võimalik samaaegselt käia ka huvihariduskoolis.
Linnad kui noorterände sihtkoht
Kui veel sajand tagasi saadeti 9–10-aastased lapsed nädalaks külakooli, siis tänapäeval tuleb maanoortel asuda gümnaasiumi- ja kutseharidust omandama aga hoopis linnadesse. Kui 2016. aasta andmetel rändas 71% gümnaasiumiõpilastest kodukoolist kaugemale, siis praegu, mil riigigümnaasiumid on saamas paljudele noortele uueks sihtkohaks, on see ränne veelgi kasvanud.
Kogukonnakoolidest lahkuvad noored on sageli kadunud aga ka sealse noorsootöö jaoks. Parimal juhul suudetakse ennast veel aasta jagu kahe erineva koha vahel jagada, kuid siis lahkutakse kodukülast ja eelistatakse vaba aega veeta linnas. Maapiirkonna noorsootöötajad töötavad enamasti noortega vanuses kuni 16 eluaastat ning just eelmainitud rände tõttu on maal täiesti omaette väljakutseks 16+ vanuses noorte kaasamine.
Maal elavate noorte võimalused noorsootöös osaleda sõltuvad kogukonnaidentiteedist
Aktiivsed ja tegusad kogukonnad suudavad luua omanäolise kultuuriruumi ja identiteedi, mille noored omaks võtavad ning edasi kannavad. Kui kogukonna identiteet on tugev ning eri põlvkondi ühendav ja kui selle üle saab uhkustki tunda, on üsna tõenäoline, et ka pärast mõneks ajaks kodukandist lahkumist võib noori sinna tagasi oodata.
Kolhooside aegadel kujundati tugevat kolhoosiidentiteeti sageli mitmesuguseid võistluseid korraldades, mis tekitasid konkurentsi ning ka konflikte. Tänapäeval tehakse noorsootöö tasandil aga teistsugust koostööd, nt korraldatakse ühiseid noortelaagreid, luuakse koos avaliku, era- ja kolmanda sektoriga innovaatilisi võimalusi kogukonnarahva vaba aja arendavaks sisustamiseks jne. Nii mõnestki taolisest ettevõtmisest võib välja kasvada midagi suurt ja võimast, mis kujundab kogukonna nägu ja tugevdab ühtekuuluvustunnet. Olgu selleks ekstreemspordikeskuse rajamine kogukonda või populaarse üritustesarja korraldamine. Selle tulemusel on noortevahelised suhted oluliselt muutunud, mistõttu esineb võrreldes varasemate aegadega ka konflikte vähem. Antud muutus on 20 aasta jooksul noorsootöös selgelt tajutav.
Endiselt kehtib aga mõte, et mida tugevam on identiteet, seda suurem on tõenäosus, et peale rännakuid jõuab noor kogukonda siiski tagasi, tuues kaasa oma teadmised ja kogemused laiast maailmast.
Avaliku ruumi ja ühistranspoordi korraldus mõjutab noorsootöö võimalusi
Kokkuvõtvalt on noorte igapäevased toimetused ja suhtlus tihedalt seotud täiskasvanute avaliku ruumi korraldusega ning on mõjutatud kohaliku elu ühistranspordi võimalustest.
Rohkem iseseisvust ja liikumisvabadust on neil noortel, kes elavad suuremates külades, kus asuvad koolid. Kui väiksemad lapsed veedavad meeleldi aega kodus koos vanematega, siis noore eas tahetakse veeta rohkem aega sõprade seltsis. Seega, mida vanem on noor, seda enam liigub ta erinevate asulate vahel ning rohkem just sinna, kus on võimalik üheskoos oma vaba aega sisustada (noortekeskused, avatud palliplatsid, rulaväljakud jms). Samas võimaldab tänapäeva tehnoloogia veeta koos aega distantsilt ja seda ka kasutatakse.
See artikkel ja video on inspireeritud Raili Nugini „Noorteseire aastaraamatus 2019/2020“ ilmunud artiklist “Noorte liikuvuspraktikad ja neid mõjutavad tegurid maapiirkondades”“ ning ilmunud Eesti Noorsootöötajate Kogu ja Haridus- ja Noorteameti noortevaldkonna teadmusringluse suurendamise partnerluse raames.
(Allikas: Harno blogi)
