Tänaseks on Eestisse jõudnud tuhandeid Ukraina sõjapõgenikest lapsi, kes on juba asunud õppima Eesti koolides ning lasteaedades. Nii on ka meie noortekeskused Ukraina noori oma keskustes avasüli tervitanud, et võimaldada neile turvatunnet ning rõõmu pakkuvaid tegevusi ja aidata uue elukeskkonnaga harjuda ning rahu leida.
Oma kogemusi Ukraina noorte vastuvõtmisest ja neile kavandatud tegevustest jagasid Tallinna Kesklinna noortekeskuse juht Minna Lahtvee, Räpina noortekeskuse noorsootöötaja Kristel Zovo ning Saaremaa Kuressaare avatud noortekeskuse Noortejaam juht Anneli Meisterson.
Nii nagu on Eesti koolid ja lasteaiad olnud Ukraina lastele ja noortele lahkelt avatud, on ka meie noortekeskused aktiivselt tegutsenud selle nimel, et Ukrainast tulnud noortel oleks siinse eluga lihtsam kohaneda. Et mitte jääda ise ootama, on noortekeskused otsinud ka ise võimalusi, et noortele kohalikku noorsootööd tutvustada.
Nii kinnitas Kesklinna noortekeskuse juhataja Minna Lahtvee, et nende noortekeskuse töötajad otsisidki ise Ukraina noortega kontakti.
„Meie lahendus oli käia ise nende juures ja tutvustada meie võimalusi. Kui Ukraina pered olid end Tallinnas laeva elama asunud ja sisse seadnud, läksimegi ise sinna noortele meie noortekeskust ja tegemisi tutvustama. Oleme praegu oma noortekeskuses loomas ka vabatahtlike klubi, mida pakume aktiivselt rohkem Ukraina noortele, et kaasata neid erinevate vabatahtlike tegevuste kaudu meie ühiskonda ning aidata sotsialiseeruda,“ tutvustas Minna kesklinna noortekeskuse plaane Ukrainast pärit noorte abistamiseks.
Fotokollaaž Ibise hotellis tehtud üritusest noortega
Sama aktiivsed Ukraina noori kaasama on olnud ka teised noortekeskused ning omavalitsused. Räpinasse saabusid esimesed sõjapõgenikud 8. märtsil ning asusid elama noortekeskuse hoones asuvatesse eluruumidesse. Nende saabumisel tutvustati kohalikku elukorraldust, sealhulgas ka noorsootööd Räpinas.
„Ukraina noored said tutvuda nii noortekeskuse ruumide, noorsootöös osalemise võimaluste ja ka meie Räpina noortega,“ kirjeldas Räpina valla noorsootöötaja Kristel Zovo.
Ka Saaremaa noortekeskusesse jõudsid Ukraina lapsed ja noored esmalt omavalitsuse kaudu, kuid noortekeskus kutsus lisaks enda juurde abiks ka ühe Ukraina päritolu noorsootöötaja, kelle kaudu liikus info ka noorteni. Nii oli lihtsam noori kaasata.
Ukraina noored noortekeskuses
Seda, kui palju Ukraina noori siinsetesse noortekeskustesse ise on jõudnud, täpselt öelda ei oska, sest ega noorsootöötajad keskuse ukse peal noorelt tema päritolu kohta ei küsi. Sellegipoolest on juba välja kujunenud seltskond Ukraina noori, kes regulaarselt noortekeskuste tegevustest osa võtavad ning sealse keskkonnaga harjunud. Nii on Tallinna kesklinna noortekeskuses juhataja sõnul vähemalt kuus noort, kes on neid külastanud, ning nendest kaks juba aktiivselt keskuse tegemistest huvitatud ning kaasatud. Räpina noortekeskuses on noori, kes tihedasti keskust igapäevaselt külastama jäänud, juba üheksa, Saaremaa noortekeskuses ligi 20.
Alguses olid noored pigem tagasihoidlikud.
„Esimestel nädalatel uudistati tagasihoidlikult ja arglikult ning vaadati vaikselt noortekeskuses ringi. Kontakti saamine näis esmalt keeruline, kuid peagi hakkas jää sulama ja edasi kulges suhtlus juba lihtsamalt,“ rääkis Kristel.
Eks alguses oli Kristeli sõnul suhtlus ikka pisut konarlik, kuna noored ise ju ka ei julgenud kontakti otsida. „Nägime, et noorsootöötajate tugi ja kohalolek, soojus ja sõbralikkus aitas aga väga palju kaasa noorte sisseelamisele ja uue kohaga harjumisele.“
Kohalik noorsootöö on muutusteks valmis
Kuressaare avatud noortekeskuse Noortejaam juht Anneli Meisterson tõdeb, et noorsootöötajad on alati muutusteks valmis, selle tingib töö iseloomgi, ning just seetõttu ei olnud tema sõnul ka väga suuri väljakutseid Ukraina noorte vastuvõtmisel.
„Oleme ju valmis kogu aeg, sest avatud noorsootöö iseloom ongi selline, et võtame vastu kõiki. Mõtlesime, et lähtume sellest, et kui nad on kohal, siis leiame koos ka võimalused, kuidas siin ühiselt toimetada. Väga suureks abiks oli võimalus, et saime endale tööle inimese, kes tunneb Ukrainat ning oskab suhelda neile arusaadavas keeles,“ tutvustas Anneli seda, kuidas nemad sõjakoldest tulnud noorte tulekuks valmistusid.
Suurim väljakutse oli enamike noorsootöötajate jaoks keelebarjäär, kuid ka erinev kultuuritaust. Sellegipoolest said raskused kiirelt ületatud. Nii kaasati vestluste vahendamisse neid, kes aitasid noortele arusaadavas keeles infot vahendada ning tutvustati ka noortekeskuse reegleid, kodukorda ja kohalikku noortevaldkonda puudutavat seadusandlust. Anneli sõnul oli näiteks koos kokkamine väga hea võimalus, et üksteist paremini tundma õppida ning uusi olukordi läbi arutada.
Ettevalmistused koos noortega
Teade sõjapõgenike saabumisest oli noorsootöötajatele juba ette teada, kuid teavitustööd tuli teha ka oma noorte seas.
„Viisime oma noortekeskuses läbi arutelusid ning tegime selgitustööd. Arutelud ja selgitustöö käisid kogu aeg käsikäes, mis tagas ka Räpina noortele kindlus- ja turvatunde ning teadmised Ukraina sõjapõgenikest,“ kirjeldas Kristel.
Ukraina noorte vastuvõtmiseks aitasid valmistuda ka kohalikud noored ise. Nii andsid Räpina noored suure panuse, et sõjapõgenikest noored tunneksid end saabudes turvaliselt ja hästi.
„Kuus Räpina noormeest aitasid vedada eluruumidesse voodeid, madratseid ja mööbliesemeid. Noored meisterdasid kaarte, kuhu joonistasid nii Ukraina kui ka Eesti lipud koos lahke tervitussõnumiga,“ kirjeldas Kristel Räpina noorte usinaid ettevalmistusi.
Lisaks tegi Räpina noortekeskus koos noortega üleskutse koguda mänguasju, puslesid, legosid, mänguautosid ja nukke, mida hiljem peredele jagati, et muuta sisseelamine mõnusamaks.
Kuidas saavad noorsootöötajad aidata?
Kokkuvõttes tõdesid noorsootöötajad, et aitamiseks ei olegi tegelikult vaja teha suuri ettevalmistusi – kõige tähtsam on tahe noortega suhelda, isegi siis, kui sama keelt ei räägi.
„Need noored tahavad oma mõtted mujale saada ja tunda end tavaliste noortena,“ kinnitas Minna kesklinna noortekeskuse kogemuste põhjal. „Praegu on vaja lihtsalt tahet ja soovi tulla välja oma mugavustsoonist, et kaasata oma tegemisesse neid noori, kes ei räägi kohalikku keelt ja kes on võib olla kinnisemad kui tavakülastaja,“ uskus Minna.
Ka Kristel kinnitas, et Ukraina noorte saabumisel noortekeskusesse peame neid vastu võtma samamoodi nagu kohalikke noori – avatud, sooja, rõõmsa ja sõbraliku suhtumisega.
„Tuleb aktsepteerida, hoolida ja olla hinnangutevaba, et noor tunneks ennast oodatuna,“ sõnas Kristel.
Anneli lisas, et noortekeskuse igapäevaellu aitab sisse elada ka see, kui saabudes on kogu vajaminev info noortele arusaadavasse keelde tõlgitud. Peale selle tasub noori kohe ka tegevustesse kaasata.
„Alustuseks on hea planeerida tegevusi, mis ei nõua esialgu palju suhtlemist, olgu selleks joonistamine, meisterdamine või muud käelised tegevused. Ei tohi ära unustada ka meie enda noori ning pidevalt neile selgitada ning neidki kaasata. Tasub anda aega sisseelamiseks ning võimalusel leida üks turvaline ruum noortekeskuses, kus Ukraina noored saavad ka omavahel koos olla, et harjuda uute oludega,“ soovitas Anneli teistele noorsootöötajatele, kes alles kavandavad Ukrainast tulnud noortele tegevusi.
Allikas: https://enk.ee/ukraina-noored-eesti-noortekeskustes-noorsootootajate-kogemused/
